22.08.2025
Rapla proua Inge Sepp pakib suvel endiselt kohvri, kui uued rongiühendused lubavad rööpaid mööda Eestist kaugemale reisida. Tema kodulinn ootab alles rahvusvahelist kiirraudteed ja tulevikku, mille tema on juba läbi elanud.
Inge ei ole supervormis hullujulge kosmopoliit – ta on pealtnäha täitsa tavaline Rapla vanaema: liigub rulaatori abil, on armastatud Rapla koguduse liige ja selle pikaaegne käsitööringi juhendaja, matnud paraku nii abikaasa kui enamuse oma sõbrannadest. Aga samas ei pelga ta väikelinna idüllist lahkuda: ta pakib reisiks osavalt ja kompaktselt („ühe koti sisse kõik ära“) ning ütleb, et pikk reisiteekond ei häiri – kui ainult puhkeajad on õigesti ajastatud. „Hotellis puhkad,“ selgitab ta. „Ja siis lähed edasi.“
Veerev kivi
Kus Inge reisipisikuga nakatus, polegi päris selge, liikunud on ta aga lapsest saadik: Pärnumaal Laiksaares sündinud ning Mulgimaal Hallistes üles kasvanud Inge Sepp läks Abja keskkooli lõpetamise järel 1955.aastal Tallinna meditsiinikooli ning töötas seejärel 40 aastat Rapla haiglas ämmaemandana. Pärast pensionile jäämist on ta päevad täitnud käsitöö ja lilleseaded, kogudusele abiks olemine ning lapselapsed ja nüüd ja juba lapselapselapsed. Ent Raplas paigal olemist see kõik muidugi ei tähenda.
Aga miks just nüüd Varssavisse? Alates jaanuarist saab rongiga sõita Tallinnast läbi Tartu Riiga ja Vilniusesse ja liin on üle ootuste populaarne, mõni päev isegi üle saja reisija, mis isegi rongiettevõttele endale üllatusena tuli. Ingele aga mitte – tema jaoks on rongiga reisimine kindlasti kõige mugavam ja pikemad reisid, küll eelmisel sajandil, on kestnud ikka nädalaid. Nii et ta ei jäänud ootama Rail Baltica valmimist, mis läbi Rapla kulgeb vaid võttis arvukate ümberistumistega teekonna ette juba nüüd.
Üheksa inimest, üks idee
Sel suvel ületas Inge ühe nädala jooksul reisides kolm riigipiiri. Raplast rongiga Varssavisse, reisiseltskonnas koos neli põlvkonda: pojatütred Ene ja Mari koos oma ema Marge ja peredega, nende seas kolmeaastane Ülo ja aastane beebi Iko. Kokku üheksa inimest ja üks lihtne idee: et reisimine ei ole mitte nooruse, vaid tahte ja huvi küsimus.
Päikeselisel pealelõunal Rapla peaväljaku kohvikus reisi meenutades ei tee Inge muidugi saladust, et ilma lapselaps Ene organiseerimisvõimeta poleks ei tema ega kogu seltskond muidugi kuhugi jõudud – rongipiletite ühtset ja lihtsat broneerimisüsteemi pole ja kogu ettevõtmine nõuab internetis surfamise oskusi, mida pole isegi mitte kõigil noorematest põlvkondadest. Aga ta ei tunne selle pärast mingit valehäbi, aastakümneid oli tema perekonna reisikorraldaja ja lapselaste esimesed reisimälestused ongi Ahvenamaalt, kuhu vanaema nad kaasa võttis. Oligi aeg teatepulk üle anda ja nüüd reisile minna nii, et kokku on lepitud vaid kuupäevad ja reisi sihtkoht ning tema mure on vaid õigeks ajaks kott pakkida.
Rulaator on reisil väga praktiline!
Muidugi pelgab igaüks enne sellist reisi, ent päris kiiresti sai selgeks, et reisiseltskond oli tema jaoks ideaalse tempoga – ka lapsed vajasid puhkepause ning vankriga ei liigu sugugi mitte kiiremini kui rulaatorit lükates. Hotellid oli Ene broneerinud raudteejaamade lähedale kesklinna – pigem makstes pisut rohkem toa eest kui kulutades aega ja raha sõitudele kesklinna ja hotelli vahel. Nii sai vajadusel ka keset päeva puhkepausiks hotelli põigata. Lisaks kõigele selgus, et rulaator on reisil palju praktilisem, kui Rapla igapäevatoimetusi tehes arvata võis – sellele mahutab mugavalt kogu pagasi ja kui tõesti on vaja teha puhkepaus, siis saab selle raami ka istmena kasutada!
Teekonnal Varsavisse peatusid nad Kaunases. Vahetasid selleks Kaisiadorys enne rongi, mis muidu Valgast Vilniusesse välja oleks sõitnud. See kujunes kireval paljurattalisel seltskonnal ärevaks sekundite mänguks, aga õnnestus lõpuks perfektselt. Nähtud said nii Kaunase vaatamisväärsuse kui arvukad kohvikud.
Uued maitsed, uued tutvused
Ent kõikidest reisil nähtud kohvikutest enam avaldas muljet Poola rongi restoranvagun, kus pärast tellimuse esitamist hakkas läbi köögi seina kostma lihahaamri lööke. Inge märkas seda rahuloluga. „Päris toit,“ ütleb ta. Lapselapsed mängisid samal ajal, kõigil oli ruumi ja tegevust. Uusi ja võõraid toite Inge ei pelga, vastupidi, neil oli põhimõte, et igal pool peab midagi uut ja kohalikku proovima. Ta on seda üsna järjekindlalt aastakümneid juba teinud. Uusi kaasaegseid Euroopa reisironge ja muidugi ka nende restoranvaguneid peab ta väga mugavaks võrreldes nendega, millega nõukaajal reisida sai. 1960. aastatel sõitis ta rongiga Baikali taha – kolm nädalat läbi Nõukogude Liidu, jagades kupeed võhivõõrastega – reisi lõpuks nad muidugi nii võõrad enam polnudki, ühe Pärnu sõbranna sai endale niimoodi pikkadeks aastateks. „Ma ei mäleta, kus me pesime või sõime,“ ütleb ta. „Aga kuidagi saime hakkama.“ Ei ole tunda, et ta sedasi reisimist väga igatseks. Hiljem tulid bussireisid igale poole, Bulgaariast Karpaatideni, siis juba Ahvenamaa ja paarkümmend aastat tagasi jõudis ta isegi New Yorki.
Manhattanit meenutades
Ka sel suvel nähtud Varssavi südalinn meenutab juba Manhattanit: paari aasta eest sai linna kõrgeimaks tipuks Foster + Partnersi loodud Varso Tower, Euroopa Liidu kõrgeim hoone. Ühel pool pilvelõhkujas Google’i kontor, teisel pool kõrgumas mõni advokaadibüroo, nende vahel baaride terrassid, mis täidavad loominguliselt vabu kohti selles linnadžunglis. Ent Inge hinnangul Manhattani vastu see ikka ei saa. „Mõlemal pool tänavat kõrghooned, lõppu ei paista,“ kirjeldab ta oma esimest emotsiooni New Yorgist.
Hirmust üle
Kui ta seda ütleb, naeratab ta – mitte üleolevalt, vaid õnnelikult. Talle meeldivad kõik korrad, kui ta on hirmust üle saanud ja läinud reisile, et avastada, et tema enda piirid on tegelikult palju kaugemal kohast, kuhu viib mõni rongi- või lennuliin. Kõik oleneb ikka iseendast – ja muidugi ka heast ja toetavast reisiseltskonnast.
Varssavis viis jõekruiis rahulikus tempos ühest linnaosast teise. Arvukad kohvikud pakkusid jalutuskäikudel võimalust puhata. Kogu reisi jooksul panid vast vanalinnade munakivid rulaatori kõige tugevamalt proovile. Ta pahandas natuke kõnniteede üle, vandus mõttes veidi, ja lõpuks oli ikkagi tunne, et reis oli väga ilus. „Pinkide arv võiks suurem olla,“ saadab eakas reisija sõnumi linnade planeerijatele sõnumi, keda ta kunagi kohanud ei ole. „Aga kohvikuid on piisavalt.“ Vilniuses kõndis ta maha viis kilomeetrit ja ei suutnud seda hiljem ise ka uskuda.
Väljasõidud kirikutesse ja loomaaeda
Raplas ta nii palju väljas ei käi. Asi pole üldse rahas ega selles, et Raplas poleks häid kohvikuid või kuhugi minna. Üksi hästi ei söanda, perega muidugi käib, aga sõbrannasid on väheks jäänud. Teiseks perekonnaks on kogudus, mis on ka reisipisikuga nakatunud. Igal aastal tehakse väljasõit mõnda Eestimaa kirikusse ja siis on Inge alati kohal. Sel aastal on juba tehtud reis Kullamaale, mille kirikut Inge imeilusaks peab. Kui küsida, millest ta veel unistab, kehitab ta õlgu. Reisitud on palju, aga ka mõned Lääne-Euroopa riigid on jäänud nägemata. „Prantsusmaa võib-olla. Seal pole veel käinud.“
Lapselapsed kavandavad järgmist rongireisi Lapimaale. Võibolla juba talvel – lapselaps Ene ja tema abikaasa Brian töötavad suusainstruktoritena ning tunnevad end lumel sama hästi või isegi mugavamalt kui paadisõidul Visla jõel. Inge puhkeb naerma mõtte peale, et võiks kaasa minna, ehkki pojatütarde jaoks pole selles mõttes midagi veidrat. Vanaema suuskadele ei sunnita, aga miks siis ei peaks sõitma virmalisi vaatama!
Ta ei postita, ta mäletab
Nii et tõepoolest, Inge on loomult ja kasvatuse poolest nagu meie kõigi vanaemad. See tähendab: vaoshoitud, hoolikas ja jonnakas. Ta ei armasta lärmi. Ta ei kogu suveniire, välja arvatud vahel mõni magnet. Ta ei postita, ta mäletab.
Mäletab ka seda, milline Rapla ühendus maailmaga varem oli. Praegu on Rapla raudteeliikluses võibolla et ühed kõige uimasemad ajad. Vanasti sai siit Riiga ja vähemalt Pärnussegi. Ilusal suvepäeval hüpati hommikul rongile, paar tundi hiljem laotati juba rätik Pärnu rannaliivale ja õhtul koju sõites tehti rongis aknad pärani, et tuul jahutaks meresoolast ja päikesest hella nahka. See on ilus mälestus, mis paljud raplakad nostalgiliselt õhkama paneb. Inge ei igatse minevikku.
Ta on tähelepanelik tuleviku suhtes. Inge kodulinn muutumas: viie aasta pärast hakkab kiirraudtee piltlikult öeldes mööduma ukse alt. Tulevik, seda teab Inge oma elukogemusest, saabub ka siis, kui talle vastu ei lähe. Kas ta sõidaks Rail Balticat mööda Pärnusse?
„Kas ma sõidaks Rail Balticat mööda?“ kordab ta mõtlikult, justkui uskumatult, et midagi sellist üldse küsida võib. Ja vastab naerdes. „Muidugi sõidaksin!“
Lugu ilmus esmakordselt Õhtulehe sisuturundusloona 22. augustil 2025, 16:07
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
