13.11.2025
Itaalia valitsuse otsus ehitada 13,5 miljardi euro eest sild mandri ja Sitsiilia vahele võib peagi lõpetada Euroopa viimase rongipraami ajastu – selle, mis viib reisirongid kahekümneminutilisele meresõidule üle Messina väina. Uudis on pannud eestlased sotsiaalmeedias meenutama oma sõitu selle haruldase praamiga ning arutlema, kas rongireiside uuel tõusulainel võiks sarnane ühendus naasta ka Soome vetesse ja Eesti suunale. „Rongipraamiühendusest on Soomes viimasel ajal räägitud nii lühikeses kui ka pikemas plaanis,“ kinnitab Petteri Portaankorva, East Railway Ltd. tegevjuht. „Praegu on meretransport Soome jaoks erakordselt oluline, kuna üle 95% riigi väliskaubandusest toimub meritsi.“
Soomel olid rongipraamid käigus veel möödunud kümnendil, kuid kuni selle transpordiviisi võimaliku taaselustamiseni Läänemerel Rail Baltica valmides, sõidab Euroopa viimane rongipraam Lõuna-Itaalias Villa San Giovannist üle Messina väina Sitsiilia linna Messinasse, nii juba enam kui sajandi. Mõte asendada see ühendus sillaga ei ole uus – Itaalia poliitikud on rääkinud Sitsiilia ja mandri vahele silla ehitamisest alates 19. sajandi lõpust ning eri valitsused, sealhulgas Silvio Berlusconi oma, on projekti korduvalt käivitanud ja siis taas peatunud. Nüüdne valitsus on aga eraldanud 13,5 miljardit eurot ning kinnitanud, et seekord plaanitakse sild lõpuni ehitada, mis tähendaks rongipraamiliikluse lõppu.
„Nagu vanas seiklusraamatus“ — eestlaste unustamatud hetked merel
Ometigi on praam nii populaarne, et mõned raudteefännid on sõitnud Itaaliasse üksnes sellega reisimise pärast. Rongipraamiseiklusele jõudsid paljud eestlased ka nii kogu pere kui kallimaga.
Inga Bel-Lilium tegi sõidu paari aasta eest oma perega: abikaasa ja kolme lapsega.
„Mul on suur lennuärevus, seega soovin leida võimalikult palju alternatiive liikumiseks,“ tunnistab ta. Nii otsustas ta koos abikaasa ja kolme lapsega – 13aastase Mia, 7aastase Mila ja 6aastase Mikaeliga – oktoobrikuisel reisil Roomast Sitsiiliasse Messinasse rongiga sõita.
„Kaheksa tundi sõitu, mille vältel vaheldusid maalilised vaated ja mõnus rahu,“ meenutas ta. Üllatus saabus, kui Intercity rong end praamile manööverdas ja reisijatel lubati meresõidu ajaks vagunitest väljuda. „Kui rong praamile sõitis, oli tunne, nagu oleks sattunud mõnda vanasse seiklusraamatusse: meri ümberringi, rong laeva „kõhus“ ja taevas Sitsiiliale omaselt helkimas.“ Lastele, kellele reisimine kipub enamasti muutuma kannatuste mõõduvõtuks, oli seekordne teekond erandlikult haarav. „Rong oli üllatavalt mugav, lapsed pidasid vapralt vastu ning isegi väiksematel ei hakanud igav,“ kinnitab Inga-Bel. Reis kinnitas perekonna põhimõtet, et teekond peab olema sama elamuslik kui sihtkoht. „See reis kinnitas meie veendumust, et kui juba minna, siis täiega!“ ütleb Inga-Bel, kes seni ei olnudki palju saanud rongiga reisida, ent kavatseb seda kindlasti edaspidi rohkem teha.
Ainult häid mälestusi oli jagada ka Siim Sutil ühelt maikuiselt reisilt: „Peamine mälestus on ilusad vaated ja maitsev arancini, mis sai ilmselt praamilt ostetud.“
Musta Vahemerd öösel ei näe
Marko Matvei, kes sõitis paar-kolm aastat tagasi koos oma tüdruksõbraga öörongiga Sitsiiliast Cataniast Napolisse, oli veendunud, et tegu on geniaalse „kaks ühes“ lahendusega: ööbimine ja transport ühes. Reaalsus osutus märksa sürrealistlikumaks. „Algus oli tõesti üsna vahva – jõime oma kupees valget Itaalia veini, mängisime hiina turakat ning naersime ja kuulasime head mussi,“ meenutab ta. Rongisaatja, kes „tahtis jubedalt tuppa tulla, endal mingi lingitaoline ese käes“, saadeti keelebarjääri tõttu ära. Hiljem selgus, et mees üritas neile vaid voodid seinalt alla lasta. Kui Marko lõpuks kella nelja paiku akna all punaste silmadega viimaseid soolapähkleid sõi ja Vesuuvi tippu vaatas, tabas teda mõistmine: magamise võis öörongis kohe päris kindlasti ära unustada.
Elu esimeseks ja ilmselt ka viimaseks öörongikogemuseks jääb mandrilt Sitsiiliasse sõitmine ka sooloreisil käinud Ann-Marii Nergile. „Voodi oli kivikõva, magada ei saanud,“ meenutab ta. Ja kuna rongi praamile sõit ning merereis toimusid kottpimedal ööl, kui must taevas ja mustad Vahemere lained üheks sulasid, jäi ära ka kõige lohutavam komponent – vaated.
Rongipraame nägi ka lähemal kodule
Messina rongipraami ümber puhkenud arutelu pani eestlasted jagama ka mälestusi teistelt Euroopa raudtee-praamiliinidelt. Liili Laan meenutas Reisihullude Facebooki grupis 1990. aastatel tehtud reisi Skandinaavias: „Olen kunagi sõitnud praamiga Helsingborgist Helsingöri, mis ka vedas ronge üle.“ Veiko Põldsam tegi selle sama reisi tihti kaasa, mis talle väga erilisena meelde jäi: „Olin sageli oma veokiga kohe rongi kõrval auto- ja rongitekil.“
Rongide vedamine liinil lõppes, kui Öresundi sild valmis. Peale seda sai veel kuni möödunud kümnendi lõpuni Põhja-Euroopas sõita veel Puttgarden–Rødby liinil, aga see pandi ka kinni ja praamiliini asendab tunnel.
Kuldajastu ja kadunud mereteed
Rongipraamid mängisid kunagi otsustavat rolli Euroopa ühendamisel. Esimesed regulaarsed rongipraamid ilmusid 19. sajandi lõpus, kuid kontseptsioon hoogustus tõeliselt 20. sajandi alguses ja keskpaigas, saavutades haripunkti pärast Teist maailmasõda, mil tööstuslik kasv nõudis vagunite kiiret ja katkestusteta liikumist riikide vahel. Läänemerel kuulusid 20. sajandi olulisimate liinide hulka Sassnitzi–Trelleborgi ühendus Saksamaa ja Rootsi vahel, Turu–Stockholmi (SeaRail) teenus, mis ühendas Soomet ja Rootsit, ning hiljem Mukrani–Klaipėda liin Ida-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupeeritud Leedu vahel, mis loodi Ida-Saksa ja Nõukogude raudteesüsteemide vahel hoolimata nende erinevast rööpmelaiusest ja tegutses aktiivselt aastail 1986–1990.
21. sajandi alguseks olid enamik neist teenustest kadunud, jäädes alla kiiremaks muutunud maanteetranspordile, uutele sildadele ja läbi tunnelite loodud ühendustele, nagu näiteks La Manche’i tunnel ehk Eurotunneli rajamine Suurbritannia ja Prantsusmaa vahele. Tõusvad kulud ja vähenevad reisijanumbrid tõrjusid rongipraamid lõpuks kõrvale ning muutsid nad meretranspordi ajaloos pigem kõrvaltegelasteks.
Kas rongipraamid võiks naasta… ja just Soome ja Eesti vahele?
Soomes püsis rongipraamiühendus Rootsi vahel Turu–Stockholmi liinil kuni 2011. aastani, mil VR ja Rootsi ettevõte Green Cargo otsustasid teenuse lõpetada, sest vedude mahud olid vähenenud ja teenus ei olnud enam majanduslikult tasuv; samuti raskendasid tegevuse jätkamist Soome ja Rootsi erinevad raudteesüsteemid ning kulutuste kasv, mis tegi teenuse hoidmise ebaefektiivseks. Soome rööpmelaiuse kasutamist raudteepraamiühendustes ei ole peetud praktiliseks, selgitab Petteri Portaankorva, kelle juhitava ettevõtte ülesanne on Soome uue ida-suunalise kiirraudtee (Itärata) planeerimine ja arendamine ning eelduste loomine rahvusvahelisteks raudteeühendusteks, sealhulgas Rail Baltica ja mandri-Euroopaga.
„Pikas perspektiivis suurendaks Euroopa standardrööpmelaiuse kasutuselevõtt Soomes võimalusi otseseks raudteetranspordiks mandri-Euroopasse mööda Rail Balticat, kasutades raudteepraamiühendusi,“ ütleb Portaankorva.
Põhjanaabrid on arutanud sarnaselt Balti riikidele Euroopa standardlaiusega raudteele üleminekut, kuid praegu ei ole Soomes veel vastu võetud riiklikku otsust Euroopa rööpmelaiuse kasutuselevõtu kohta. Ent rongipraami ideel võiks ehk taas jumet olla — kui Rail Baltical 2030. aastal rongiliiklus avatakse, saaks seda mööda siis Varssavist sõita mitte ainult Tallinna ja Muuga sadamasse, vaid jätkata sadamast teed kasvõi Lapimaani välja.
Ehkki meretransport on Soomele väga oluline, ütleb Portaankorva, et see pole ainus suund, millega töötada: „ Siiski on tähtis parandada rahvusvaheliste transpordiühenduste vastupidavust, sealhulgas püsivaid maismaaühendusi.“ Ta lisab, et veelgi pikemas perspektiivis on Soomes arutatud ka püsivate rahvusvaheliste ühenduste, näiteks Helsingi ja Muuga kaubasadama vahelise tunneli arendamist.
Artikkel ilmus esmakordselt 12. november 2025 Õhtulehe sisuturundusloona.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
