14.03.2025
Kui Eesti esimene aururong 1870.aastal Tallinnast Narva jõudis, oli sõna “rong” juba eesti keeles olemas. Raudteid polnud, vedureid ega vaguneid polnud, aga rongid olid olemas – pulmarongid, lauljate rongid, pärli rongid.
Enne raudteed tähendas “rong” ühetaoliste asjade jada – midagi, mis liigub reas või on lihtsalt kena rida. Pulmarong kihutas mööda külavaheteed, pärlirong kaunistas daamide kaelu ja lauljate rong rändas peolt peole viisijuppe ümisedes. Ning kui lõpuks saabus esimene päris aururong, polnud midagi lihtsamat kui kasutada juba tuttavat sõna ka uue nähtuse kohta.
Aga kust see “rong” üldse tuli? See on küsimus, mida kuuldes keeleteadlased vastavad sügava mõtliku pilguga kaugusse ja vaikivad hetkeks. Ehk oli see häälikuliselt ajendatud sõna? Ehk laenati see kuskilt? Aga kust? Selget vastust pole.
Kui rongi päritolu on müstiline nagu odavlennufirma käsipagasi reeglid – keegi ei tea täpselt, kust need tulid ja miks nad muutuvad, siis “raudtee” osas on asjalood lihtsamad. See on eesti keelde laenatud tõenäoliselt saksa keelest (Eisenbahn- raudtee).
Kuni 19. sajandi keskpaigani ei olnud eestlastel vaja sellist sõna – ei olnud lihtsalt raudteid, mille kohta seda kasutada. Aga kui tekkis vajadus, võeti see kiiresti kasutusele.
Alguses prooviti mitmesuguseid variante: “raudmasina tee”, “raudrööbaste tee”, isegi “raudrada”, aga ükski neist ei kinnistunud. lõpuks jäi siiski “raudtee”. Lihtne ja loogiline.
Carl Robert Jakobson ja teised ärksamad tegelased kasutasid seda oma ajakirjades ja kõnedes, ning peagi tundus sõna sama loomulik kui põllul vantsiv rohijate rong.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
