19.09.2025
Eelmine Eesti kaitseväe juhataja, kindral Martin Herem ütleb, et Eesti võimekus sõja korral tegutsemiseks on kõrge, kuid tempot tuleb jätkuvalt hoida moona ja sensorite, sh droonide soetamisel ning pidevalt harjutada koostööd liitlastega. Ainult nii oleme võimalikuks agressiooniks valmistunud ning suutelised sellele kiire piduri panna. Tema sõnul on oluline rääkida sõjast, kuid vältida hirmu tekitamist ning kõneledes faktide ja lahenduste keeles.
Teeme intervjuud augusti lõpus ehk ajal, mil värskelt on toimunud Alaska ja Washingtoni tippkohtumised, mis lõppesid kokkuleppeta. See andis hoo veelgi intensiivsemale Venemaa sõjategevusele Ukrainas. Kuidas ukrainlastel läheb?
Suuri positiivseid pöördeid hetkel ei ole, kuid Ukraina kaitseb ennast südilt ning Venemaa kaotused on suuremad nii sõjatehnika kui sõdurite mõttes. Territooriumi poolest on Venemaa edasi liikunud, aga ta ei ole veel kaugeltki jõudnud punkti, kus Ukraina on oma kaitse hästi ette valmistanud. Ukraina sõjatööstuse võime on muutunud paremaks, kuid probleem on ikkagi elava jõu nappuses. Tehnikal on suur roll, aga sõjas kehtib endiselt põhimõte – kus pole sinu sõduri saabast, on vastase saabas.
Milline on Ukraina sõdurite võitlusvaim?
Olles viimastel kuudel palju rääkinud nende sõdurite või ohvitseridega, siis ma masendust ei näe. Muidugi on raske, aga öeldakse, et tuleb päev korraga võtta või sõdime võiduni.
Mida meie siin Eestis teha saame, et Ukrainat jätkuvalt aidata?
Eesti riik tervikuna toetab väga erineval moel ning ma ei tahaks öelda, et peaks või saaks seda rahaliselt veel rohkem tegema. Tänast tuge tuleb lihtsalt jätkata. Iga Eesti inimene peab enda võimaluste järgi otsustama, mida ta saab teha. Mina ise näiteks viin Ukrainasse sadu kalavõrke, mis ma olen saanud siinsetelt annetajatelt ning mis aitavad Hersoni piirkonda kaitsta droonide vastu. Meile on tähtis, et läbi selle toetuse saaksime ka nendelt tagasisidet – mille järgi on vajadus, mis toimib, mida oleks vaja teha teisiti. See on väga oluline väärtus meile, et olla ise paremini valmis.
“Eestile on tähtis, et läbi Ukraina toetuse saaksime ka tagasisidet – mille järgi on vajadus, mis toimib või mida oleks vaja teha teisiti. See on väga oluline väärtus meile, et olla ise paremini valmis.”
Olete viimasel ajal palju Ukrainas ka ise kohal viibinud seoses värskelt valminud dokumentaaliga. Millised on nendest käikudest õppetunnid meie kaitsevõimele?
Eesti on tegelikult ju pikalt valmistunud, aga tempo on olnud aeglane. Seda on pidurdanud arusaam, et Ukrainas toimuv on kauge ning meile see ei jõua. Seetõttu me kaalume, aga tegutseme aeglaselt. Selle ühe näitena ei suudetud aasta tagasi laskemoonale leida puuduolevat 1,6 miljardit eurot, nüüdseks on suuremahulisemad otsused lõpuks tehtud. Me ei saa endale lubada mõtteviisi, et meid kaitseb NATO ning me ise justkui ei pea midagi tegema. Vastupidi, me peame olema sõjaks valmis ning suutelised koostöös liitlastega likvideerima igasuguse agressiooni päevade või hiljemalt nädalatega.
Kas üheks põhjuseks ei või olla ka üleüldine uskumus, et sõda ei käi enam moona ja sõduritega lahinguväljal, vaid pigem küberruumis, meedias, kohtumistel?
Ukraina näitel me näeme, et kübertegevusega me ei päästa linnasid, infooperatsioonidega ei kaitse külasid ega tehnoloogia üksi ei likvideeri agressorit. See on ka kõik tähtis, aga peame tunnistama, et juba ligi paarkümmend aastat tagasi kehtinud valmisoleku põhimõtted on relevantsed ka täna. Tegemist ei ole uue ja targa sõjaga, vaid meie kaitseväe omandatud oskused näiteks kasvõi tankitõrjes – draakonihambad, kaevikud – on endiselt vajalikud. Selles mõttes oleme hoidnud õiget joont ning loomulikult tuleb sinna juurde tuua droonid, sellealane väljaõpe ja igasugune toetav, uus tehnoloogia.
Kuidas võiks sõda Ukrainas lõppeda?
Seda on raske öelda. Ukraina sõjaväelaste ridades on kümneid tuhandeid inimesi, kelle kodud on okupeeritud aladel. Kui nende käest küsida, siis nad pole nõus oma kodude kaotamise ehk rahuga tänastes piirides ning nad soovivad sõdida võiduni.
Millest sõltub, kas Venemaa pöörab oma agressiooni Eesti vastu, milline on esimene häirekell?
Häirekell number üks on see, kui sõda Ukrainas peatub või külmub. Number kaks küsimus on selles, kui palju on Venemaal vaja aega ette valmistamiseks. Ma ei arva, et tal oleks selleks rohkem vaja kui kuus kuud. Kolmas on see, mis toimub sel ajal maailmas. Näiteks sõda Iisraelis on ilmekas näide, kuidas see koormab riikide tähelepanu, diplomaatiat, majandust. Samasugune mõju oleks ükskõik millisel riikide vahelisel konfliktil. Viimaks ja väga olulise tegurina, kui valmis oleme me ise ja on meie liitlased. Täna on meie üksuste formeerimise võimekus väga hea, oleme maailmas TOP5 – Iisraeli, Šveitsi ja Soome järel.
Olete rõhutanud droonide kiirema kasutuselevõtu olulisust, kuid kas sõda on sundinud meie kaitsetööstust ka muud pöördelist innovatsiooni tegema?
Droonivõimekus on Ukraina näitel väga oluline. Siiski tuleb arvestada, et jalaväelase roll jääb siiski tähtsaks. Piltlikult öeldes Juss Põltsamaalt peab ikkagi olema püss käes kaevikus ja olema võimeline ka maastikult drooni opereerima. Enamiku droonidest lennutavad jalaväelased – nad liiguvad positsioonile kilomeetreid ja peavad olema võimelised maastikul ka muus osas hakkama saama. Tõepoolest luuredroone võib juhtida kust iganes, aga see on väike osa sõjast. Eestis on olukord droonide soetamise ja väljaõppega juba paranemas, vajaka on veel luuredroonidest ning lahendustest, kuidas võimalikult efektiivselt ning tööstuslikult suuta droonidele lõhkeained paigaldada.
Tahaks rääkida sõjahirmust, mis võtab Eestis üha enam maad. Kas riik peaks seda hirmu kuidagi maha võtma või on see osa valmisoleku plaanist?
Minu arvates tuleks sõja teemadest ja Ukraina kogemusest rääkida veel rohkem, aga mitte hirmu ja ohu võtmes, vaid lahendustest ja sammudest, mida oleme teinud. Teeme Madis Kimmeli ja Ivar Heinmaaga Ukraina dokumentaali ka põhjusel, et eestlased oleksid teadlikumad. Soovime näidata Ukraina lahendusi ning rääkida, mis meil on juba olemas või plaanis.
Toon siin näite varjendite teemal. Meil pole mõtet rääkida, et meil on puudu avalikest varjenditest, neid pole meil kunagi piisavalt olnud. Selle asemel võiksime rääkida kodustest varjumiskohtadest – millised on sobivad ruumid või kuidas need muuta ohu korral varjenditeks. Ka ukrainlased ei ole julgenud varjuda keldritesse, kuna need sildistatakse vennashaudadeks. Sealse Päästeameti andmed näitavad aga midagi muud – keldrisse on kolme aasta jooksul jäänud vaid üksikud lõksu. Seega me peame rääkima faktidest ja lahendustest, mitte jääma abstraktseks. Näiteks sellest, kuidas ühte Tartu elumaja keldrisse tehti kahe päevaga toimiv varjend – söögitegemise, pesemise ja magamisvõimalusega.
Mida me saame teha ühiskonnas maad võtva usaldamatusega riigi vastu, olgu näiteks protestid Nursipalu harjutusväljaku laiendamise, tuuleparkide, tööstuste ehitamise vastu?
Tõepoolest, need inimesed on valjud, aga neid on õnneks siiski vähe. Demokraatia mõttes, kui neid poleks, tuleks nad luua. Loomulikult isiklikult tekitab see jõuetust, aga nende inimestega tuleb jätkuvalt suhelda, tõesed faktid pinnale tuua. Me oleme täna justkui kaotanud mitu sellist kommunikatsiooni lahingut – Nursipalu laienemise, vaktsineerimise, rafineerimistehase, aga me peame ikkagi jätkuvalt teadlikkuse kasvatamisega tegelema.
Räägime ka transpordist ja Rail Balticast. Kuidas hindate selle rahvusvahelise kiire ühenduse olulisust?
Paljudes valdkondades nagu energeetika, välispoliitika, haridus jne ma ei taha sõna võtta, sest ma ei ole ekspert. Rail Balticaga on sama lugu. Jah, isiklikult see mind puudutab, sest see läheb läbi minu lapsepõlve metsa ja jahimaa ning on selge, et olen sellest häiritud. Aga ma ei protesteeri selle vastu. Kui seda on vaja ning selle rajamisele on kaalukad argumendid, siis tuleb teha. Olen seda meelt, et iga täiendav ühendus on hea.
„Rail Baltica läheb läbi minu lapsepõlve metsa ja jahimaa ning on selge, et olen sellest häiritud. Aga ma ei protesteeri selle vastu.“
Ukraina kogemusest õppides, kas raudtee ei ole täiendav julgeolekugarantii? Mitmed riigid on hiljuti teinud otsused vanad raudteeühendused taastada just julgeoleku aspektist.
Olles varasemalt olnud peastaabi ülema ja kaitseväe juhataja ülesannetes, pean ütlema, et algusaegadel ei olnud Rail Baltica rajamisel argumendiks julgeolek. See on tulnud hiljem juurde. Suur osa Eesti kaubavahetusest tuleb üle mere, mis on ka meie kaitsevõime osas fookuses. Kui me merel kontrolli ei saavuta, siis ükski teine ühendus seda ei asenda.
Ukraina näitel võib muidugi öelda, et raudtee seal toimib ning isegi vaatamata Venemaa püüdlustele seda lõhkuda. Kui suur on selle vajadus aga majanduses või liikuvuses tervikuna, ma ei oska öelda, selle peavad otsustama teised eksperdid.
Teie kodukanti, Järvakanti tuleb üks Rail Baltica kohalikest peatustest, kas hakkaksite seda kasutama?
Kui ma saaks Järvakandist juba Riiga, siis kindlasti hakkan. Rääkimata sellest, kui saaksin rongiga Berliini või mujale. Seda me sõpradega naerame, et kui Rail Baltic valmis saab, oleme ligi kuuekümnesed ning siis saame pensionäridena sõita Berliini õlut jooma.
Mis oleks esimene koht kuhu sõidaksite Rail Baltica valmimisel? Sõidaksin Varssavisse ning istuksin seal ümber järgmise sõiduvahendi peale, et jõuda Kiievisse. See oleks mulle üks lihtsamaid ja mugavamaid variante. Varssavist läheksin ka mujale, täna tuleb mul sõita Tallinna lennujaama autoga poolteist tundi ja sealt mitme ümberistumisega saan alles soovitud punkti.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
