08.01.2026
Elo Rasmann, Rail Baltic Estonia keskkonnaekspert
Rail Baltica trassi rajamine puudutab paratamatult ka neid kooslusi ja liike, kelle kodu jääb tulevase taristu alla. Üks nendest on II kaitsekategooria taimeliik soohiilakas (Liparis loeselii) – Eesti üks tagasihoidlikumaid, kuid ökoloogiliselt põnevamaid käpalisi. Liigi ümberasustamine 2025. aasta septembris oli möödapääsmatu, sest trass läbib soohiilaka kasvuala ning ehitustööd oleksid selle hävitanud.
Möödunud aasta ilmastik, varasema veeseire puudumine ja tööde tehniline iseloom tegid ümberasustamise keeruliseks nii spetsialistidele kui ehitajatele.
Kes on soohiilakas?
Soohiilakas on väike, madal, kollakasroheliste õitega käpaline. Liik on globaalselt üsna laialt levinud, kuid on pea kõikjal oma areaali piires haruldane ja enamikes riikides ohustatud. Ka Eestis on liik arvatud II kaitsekategooriasse – see tähendab, et soohiilaka seisund on hetkel üsna stabiilne, kuid see võib kiirelt muutuda, sest liigi isendid on lühiealised ja elupaigad üsna ohustatud.
Soohiilakas on välimuselt tagasihoidlik taim. Ta kasvab tavaliselt 5–15 sentimeetri kõrguseks ning kannab varre alumises osas kahte laia lehte. Õisik on samuti märkamatu: varrel avaneb mitu väikest rohekaskollast õit. Taim õitseb juuni lõpus ja juuli alguses ning paljuneb peamiselt seemnetega.
Liik kasvab veetaseme kõikumisega niisketes, valdavalt lubjarikastes ja avatud kasvukohtades. Selleks sobivad madalsoo servad, ajutiselt üle ujutatavad niidud, järve- ja tiigikaldad ning ka karjääriveekogude äärealad. Nende paikade tingimusi iseloomustab niiskuse ajutine muutumine, vähene konkurents ja sobiv avatus.
Soohiilaka püsimist mõjutavad mitmed tegurid. Oluline on niiskus ja veerežiim: liigi jaoks ei ole sobiv püsiv seisev vesi, vaid vahelduv veetase. Sama tähtis on kasvukoha avatus, sest tiheda heina, lepavõsa või muu kõrge taimestiku tugev konkurents ei võimalda soohiilakal püsida. Taim sõltub ka mullas elavatest mükoriisaseentest, mis on käpaliste arenguks vajalikud. Soo-hiilakas on nende seente suhtes küllalt vähevaliv, kuid ilma mükoriisata seemned ei idane ega arene noortaimedeks.
Liik vajab ka aeg-ajalt toimuvat häiringut – näiteks loomade tallamist, niitmist või muid pinnase muutusi, mis loob paljandunud või õhukese taimekattega kohti, kuhu seemned saavad idaneda. Seetõttu kaovad soohiilaka populatsioonid kergesti, kui kasvukoht hakkab metsastuma, veerežiim muutub või häiringud lakkavad.
Kasvuala olukord enne ümberasustamist – harvaesinev veeuputus ja teadmatus varasemast veerežiimist
2024. aasta juunis hindasid Keskkonnaameti spetsialistid kasvukohta ja leidsid seal 300-400 soohiilaka isendit. 2025. aasta suvel rajati trassi lähedusse kolm kompensatsioonitiiki kahepaiksete elupaiga parandamiseks ning samale alale kavandati ka soohiilaka ümberasustamine. Tiikide kaevamisel kuhjati pinnas veekogude äärde ning suleti endisest karjäärist läände suunduv kraav. See aga muutis kogu ala veerežiimi.
2025. aasta osutus erakordselt sajurohkeks ning sügiseks oli kogu endine karjääriala ulatuslikult üleujutatud. Soohiilaka algne kasvuala oli 10-50 cm sügavuse vee all.
Olukord oli mitmes mõttes problemaatiline. Kuna puudusid varasemad veetaseme mõõtmised, mistõttu ei olnud võimalik veekõrgust objektiivselt varasemaga võrrelda ja kuigi liik talub ajutisi üleujutusi, ei ole teada, kui kaua ja kui sügavat veekatet ta tegelikult välja kannatab. Siiski õnnestus taimedel suvel õitseda, mis andis lootust, et nad olid ümberkolimise ajal elujõulised.
Kuidas toimus ümberasustamine
Soohiilakate kolimine toimus perioodil, mil taimede aktiivne kasvuperiood oli möödas. Taimed koliti ümber võimalikult suurte pinnase tükkidega, sest nii tuli kaasa ka kolitava taime ümber kasvanud kooslus. Sel viisil on taimede elujõulisus uues elupaigas suurem ning tõenäoliselt muutuvad ka taimede vahelised konkurentsitingimused minimaalselt. Eriti oluline on see käpaliste puhul, kes vajavad eluks sümbiootilist suhet seentega ehk on elupaigatingimuste suhtes eriti nõudlikud.
Tiikide kallastele kujundati uued kasvukohad nii, et veepind jääks sobivale kõrgusele, tekiks avatud ja vähese konkurentsiga ala, oleks tagatud perioodiline niiskus ja häiring.
Kokku rajati uutele tiikide kallastele umbes 1200 m² suurune uus kasvuala. Paljandunud pinnase osakaal uues kasvukohas on umbes 20%, mis on soohiilaka pikaajalisema püsimise kontekstis kasulik, sest lükkab kaugemale tulevikku hetk, mil soohiilakas teistele taimedele konkurentsi tõttu alla jääb.
Mis saab edasi?
Ümberasustamine ei lõpeta tööd. Edaspidi tuleb järgneva kuue aasta jooksul igal aastal hinnata ümberistutuse edukust. Seire käigus hinnatakse taimede arvukust, õitsevate ja vegetatiivsete taimede suhet, noortaimede esinemist, veerežiimi, kasvukoha muutusi ja konkurentsi. Vastavalt seire tulemustele tuleb otsustada, kas ja millisel moel elupaika taimedele sobivamaks muuta. Järgnevad aastakümned näitavad, kas ümberistutamine on olnud edukas ja kas Rail Baltica trassi äärde kujuneb uus elujõuline soohiilaka kasvuala.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
2
