19.02.2025
Merilin Danquah sattus raudteele tööle juhuslikult, kuigi tal oli taskus Londonis omandatud inseneeria magistrikraad. „Mul polnud aimugi, mida selles sektoris üldse tehakse ja tundus väga keeruline,“ räägib ta oma esmastest hirmudest. Praegu teeb ta Rail Baltic Estonias töötades raudteeinsenerina rahvusvahelist karjääri ja julgustab noori inseneriks õppima.
Kadestamisväärse energiaga Merilin, kes on vastutanud Londonis Elizabethi raudteeliini ja Eestis Rail Baltica juhtimis- ja telekommunikatsioonisüsteemide eest, on juurtelt läbi ja lõhki eestlane, pärit Valgamaalt Laatrest. Juba lapsena ambitsioonikas ja iseseisev ning reaalainetes nutikas, jõudis ta Nõo reaalgümnaasiumisse, mida ta võrdleb lotovõiduga, sest kool andis nii tugeva vundamendi kui sõbrad kogu eluks. Ometi mängis saatus talle kätte ootamatu vingerpussi, mis on tema ülejäänud elu märkimisväärselt mõjutanud. Nimelt oli tal selge plaan minna pärast gümnaasiumi lõpetamist õppima Tallinna Tehnikaülikooli mehhaanikainseneriks, aga jäi sisseastumiskatsetel ukse taha. Kui teiste eksamite tulemused olid suurepärased, siis inglise keel vedas alt.
Igaüks võib mõelda, kuidas ta oleks selles olukorras käitunud, aga Merilin pakkis seljakoti ja lendas sõpradega Londonisse tööd otsime ja inglise keele oskust lihvima, plaaniga järgmisel sügisel taas Tallinnas ülikooli kandideerida. Eestisse tagasi kolis ta siiski alles 15 aastat hiljem.
Karjääri start Londonist
Töö ja elu osutusid Londonis põnevaks, tekkisid uued sõbrad ja nii kandideeris ta ülikooli hoopis seal, ühtlasi taotles selleks rahastust Euroopa Liidu fondidest. Esmalt sai Merilin Londonist mehhaanikainseneeria bakalaureusekraadi, siis töötas, reisis ja avastas maailma, abiellus ja sai esimese lapse ning tegi seejärel teises Londoni ülikoolis ka ehitusinseneeria magistrikraadi. Eksivad need, kes arvavad, et Londonis on lihtne erialast tööd leida. Väljapaistvate kogemuste puudumisel on see üpris keeruline, aga Merilin ütleb, et tal vedas. Tema tööotsimise postitus jõudis kaheksa aastat tagasi ühe Suurbritannia raudteede juhtimissüsteeme arendava ettevõtte juhi arvutiekraanile.
„Mul polnud aimugi, mida raudteesektoris üldse tehakse, tundus huvitav, aga ka väga keeruline,“ räägib Merilin. „Läksin kõhklustega tööintervjuule, seal vaadati mu sertifikaate ja öeldi, et küll sa hakkama saad,“ märgib ta muigega, sest polnud ise selles sugugi nii kindel. Aga nii läks – ta sai hakkama ja enamgi veel.
„Töö oli perspektiivikas, palka pakuti üle ootuste ja olin ainus naisinsener meestekeskses meeskonnas,“ võtab Merilin alguse kokku. „Töö käigus õppisin ja kohanesin, sain palju põnevaid asju proovida, ei nokitsenud kontorinurgas, vaid juhtisin ehitusplatsil protsesse, kuigi mu töökogemus oli tagasihoidlik,“ kirjeldab ta tööd, mida tegi kõigile londonlastele tuttava Elizabethi raudteeliini juures. Ta tunnistab, et kuigi huvitav, oli see ka alguses hirmutavalt keeruline, aga isiklik areng oli pöörane ja tal õnnestus liikuda kiiresti spetsialisti positsioonilt meeskonna ja protsesside juhiks. Täna on ta õnnelik, et elu ta just raudteega kokku viis, sest selles vallas on üle Euroopa palju arendusi ning ka raha liigub rohkem jätkusuutlikku transporti.
Tagasi juurte juurde
Kolm aastat pärast raudteekarjääri algust tuli covidi pandeemia. Uues olukorras jäid kõik kodukontorisse, Merilin samamoodi. Naise abikaasa, kes on inglane, oli juba ammu rääkinud võimalikust Eestisse kolimisest. Merilin ei võtnud seda juttu kuulmagi, sest kogu tema töö sõltus raudteest ja erinevalt Eestist on rööpaid Inglismaal palju. „Mina mõtlesin, et Eesti oleks mu karjääri surm,“ ütleb Merilin otsekoheselt. Samas muutis pandeemia olukorda ja andis võimaluse teha tööd distantsilt. Lisaks oli perel veel üks oluline motivaator, nimelt keeldusid lapsed trotslikult Londonis eesti keeles rääkimisest. Nii sündis ühtpidi spontaanne, teisalt siiski kaalutletud otsus kolida Merilini juurte juurde, Lõuna-Eestisse. Merilini juhitav projekt Londonis kestis veel kuus kuud, seejärel tuli otsustukoht – kuidas edasi? Töö nii pikalt distantsilt oli küll tehtav, aga siiski keeruline.
Eestis avastas Merilin enda jaoks mõningase üllatusega, et ka siin rajatakse raudteed, kus on tarvis tänapäevaseid juhtimis- ja telekommunikatsioonisüsteeme. Mitmed tema ammused tuttavad Nõo reaalgümnaasiumist töötasid juba Rail Baltica heaks ja kutsusid ka Merilini Eesti firmasse tööle. „Olin elanud mullis, arvasin, et mul pole erialaselt võimalik Eestis midagi nii ägedat teha kui Londonis, ma isegi ei teadnud sellest projektist pea midagi,“ räägib Merilin oma algsest skepsisest. Ta võttis Londoni projekti lõppemiseni mõttepausi. Kuna selleks ajaks oli selge, et elu Lõuna-Eestis sobis perele, lapsed said endale turvalise (maa)lapsepõlve ja hakkasid rääkima eesti keeles, tuli otsus jääda siiski pigem kergelt.
Raudtee-eksperte praktiliselt pole
Rail Balticas tööd alustades sai Merilin aru, et see on võrdlemisi sarnane tema senise tööga Inglismaal, lihtsalt siin teeb ta seda tööd Eesti inimeste heaks. „Olen ikka patrioot ka, uhke, et meil saab olema nii vinge raudtee ja kui minu lapselapsed sõidavad tulevikus rongiga, siis räägivad, et vanaema ehitas selle,“ muigab ta. Üks tingimus tal siiski uude kohta asumisel oli – pealinna ta ei koli, võib seal vaid vajadusel käia, aga muidu teeb tööd Võrumaa kodust või pisikesest Tartu kontorist. „Hübriidtöö on täiesti tehtav ja inimesi saab juhtida ka distantsilt,“ ütleb ta. „Soovitan sellist elu kõigile, kel on töiselt see võimalus ja kes kasvatavad väikeseid lapsi.“ Merilini peregi täienes peagi pärast maale kolimist ühe pisikese printsessiga.
Merilini rolliks üksuse juhina on muuhulgas kasvatada oma töist meeskonda, aga see on väga keeruline, sest sobiva hariduse ja kogemusega inimesi kodumaalt ei leia. Insenerihariduse omandanuid on vähe, naiste seas eriti vähe. Neid kes oleks õppinud liiklusjuhtimissüsteeme praktiliselt polegi, sest seda Eestis üheski ülikoolis ei õpetata. „Õnneks elektrivaldkonna inimesed õpivad töö käigus kiiresti ümber ja inseneriharidus on väga universaalne,“ räägib ta ja kutsub üles noori just reaalaineid õppima. „Värbangi peamiselt elektriinseneri taustaga inimesi, aga keeruline on ikka, sest Eestis polegi keegi varem sarnaseid projekte teinud, lisaks tuleb osata perfektselt erialast inglise keelt,“ märgib ta ja tõdeb, et osad inimesed tuleb värvata ikka ka välismaalt, sest muud võimalust lihtsalt pole. Ta loodab, et tulevikus saab õppida raudteega seotud erialasid rohkem ka Eestis ning kasvatada järelkasvu kohalike seast. „Kui raudtee saab valmis, siis on kohe tarvis hulka õigete teadmiste ja kogemustega inimesi, kes hakkavad raudteed opereerima ja hooldama,“ toob ta välja veel ühe väljakutse, sest selliseid asju õpitakse aastaid, mitte üleöö. „Tõenäoliselt peame sobivate eeldustega inimesed Eestist värbama, siis saadame nad mõnda teise riiki praktilist kogemust omandama, et raudtee käivitumisel oleks kõik oma tööks valmis,“ ütleb ta. Merilin peab enda üheks missiooniks, et noored kaaluksid inseneriõpet, sest see on kasvav valdkond, millega jagub tööd igal pool maailmas – võid elada suurlinnas või Võrumaa küngaste vahel. „See on töö, mis avab maailmas kõik uksed,“ võtab ta oma soovituse ka kokku.
Lugu ilmus esmakordselt Õhtulehe sisuturundusloona 19. veebruaril 2025, 16:29
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
