Eero Reinu uus reisisaade algab Tallinnast ja lõpeb Veneetsias: „Juba Tapal läks stsenaarium käest.“

„Kilu seljakotis“ uus hooaeg läheb TV3-s eetrisse 3. septembri õhtul ning seekord ei hüppa Eero Reinu lennukile, vaid hakkab Tallinnast Veneetsia poole sõitma rongiga. Plaan oli olemas. Stsenaarium ka. Aga juba Tapal tulid mängu raudteemonstrumid, päästerong ja juhuslikult kohatud maailmarändur. Hiljem lisandusid istekohad tualeti kõrval, kauaoodatud restoranvagun, Poola piimasaal, Viini veinimäed ja kaks tundi hilinenud öörong Veneetsiasse. „Paberi peal on need kohad ja reisisaate plaan üks asi,“ ütleb Reinu. „Kui sa lõpuks kohale jõuad, on kõik hoopis teistsugune.“

Te läksite ju ikkagi stsenaariumiga. Mis hetkel sai selgeks, et päris elu kavatseb teha hoopis oma saate?

Tegelikult juba Tapal. Seal sattusime depoos selliste masinate ja monstrumite peale, mille olemasolust minul aimugi ei olnud. Võtsime kõik, mis võtta andis – seal oli veel päästerong ka.

Ja siis teel Tartusse trehvasime Curly Stringsi kontrabassimängijaga. Tegime temaga jooksva intervjuu ning selle käigus tuli välja, et meie kõrval reisib inimene, kes on kogu maailma rongiga läbi sõitnud. Enne Tartut oli meil juba esimene täiesti plaaniväline intervjuu olemas.

Siis läksime vedurijuhiga rääkima ja tuli välja, et ta on mõned aastad Saksamaal töötanud ning tema naine töötas veinimõisas. Sealt tekkis kohe järgmine link Austria veinide ja veinimajade juurde.
Aga juba Eestis olles sai selgeks, et oleme õigel teel. Rong kui reisimise vahend oli täiesti õige valik ja õiged inimesed kuidagi lihtsalt sattusid meie ette.

Tallinnast Veneetsiasse saab rongidega üsna otse minnes umbes kahe ööpäevaga. Lennukiga mõne tunniga. Mis peab inimesega juhtuma, et ta valib rongi?

Ma arvan, et rongi valib inimene, kes tahab võtta endale aega ja nautida ka reisimise protsessi – seda kulgemist. Näha rohkem kui lennuki aknast.

Lennuk on tore, sa jõuad kiiresti kohale, aga jääd üsna paljust ilma. Rongis saad liikuda, saad oma aega kasutada ja vahepeal pole levi ka. Paned oma seadmed kõrvale ja sul tekib rohkem võimalust olla iseendaga, vaadata aknast välja või fantaseerida nende inimeste üle, kes sinuga koos reisivad. Kust nad tulevad? Kuhu lähevad? Kas nad sõidavad seda teed iga päev?

Ja siis vaksalid. Mis elu toimub Riia, Varssavi või Viini jaamas? Kes seal liiguvad, mida süüakse, kui sarnased või erinevad need kohad on? Ka see on osa reisist.

Sa räägid väga romantiliselt kulgemisest. Samal ajal õnnestus teil ühes rongis leida oma reserveeritud istekohad sisuliselt tualetist.

Jah. Otsisime üles piletil olevad numbrid ja numbrid olid täiesti olemas. Ainult et nende juures oli selline lahtikäiv pink tualeti ukse ees.

Istusime siis seal. Tegime olemise enda jaoks mõnusamaks sellega, et avasime inimestele tualeti ust, sest nad ei saanud hästi aru, kuidas see käib, ja viskasime nalja.

Ühel hetkel läksid vagunisaatjad mööda ja ma küsisin, et vabandust, seal on ju vabu kohti – kas me tohime äkki sinna ümber istuda?

Ja nad vaatasid meid umbes nii, et teil ongi vabalt valitavad kohad.

Selgus, et Leedus ei olnud meil üldse kindlaid istekohti. Need numbrid puudutasid Poola osa reisist. Ilmselt oleks pidanud selle pika leedukeelse kirja põhjalikumalt läbi lugema, mis enne reisi tuli.

Nii et poole reisi pealt sattusime ikkagi mugavamatele istmetele ja saime rongisõidust natuke rohkem osa.

Rongireisi romantika juurde kuulub vähemalt kujutluses ka restoranvagun. Kas saite selle kätte?

Saime. Ma olin sellist viimati näinud vist Tallinn–Tartu või Tallinn–Viljandi rongis kusagil üheksakümnendate lõpus või 2000. aastate alguses.

Ja see ongi nagu väike ajarännak. Sa vaatad, kuidas inimene seal päriselt toitu valmistab, vahepeal teeb pausi, lobiseb – kogu sellel asjal on oma tempo. See ei ole lihtsalt midagi, mis ekraanil sinust mööda uhub.

Sa oled seal olemas.

Ja päris palju inimesi kasutas seda restoranvagunit. Muidu vaatad aknast metsa, kulged ja püüad aru saada, millistes värvides selles riigis maailm parasjagu on.

Kas sa ise oledki selline inimene, kes ronib rongis võõraste juurde ja hakkab nende elulugu uurima?

Ei ole. Kui ma puhkusele lähen, tahan pigem oma seltskonnaga olla. Ma ei ole inimene, kes mõtleb: „Tulge kõik, ma tahan teiega nüüd lobiseda!“

Aga kui elu pakub neid hetki, kus on vaja suhelda või mingi olukord lahendada, siis miks mitte.

Ja mulle meeldib reisil jälgida seda, kuidas eestlased muutuvad. Kodus oleme nii kinnised, aga reisile minnes muutume äkki lahkeks, soojaks ja südamlikuks. Minu meelest võiks see olla täiesti normaalne ka igapäevaelus. Kui sa oled selline inimene, siis võiksid olla igal pool selline. Miks ma ei peaks Eestis kassapidajale tere ütlema?

Milline linn sellel reisil sinu enda ettekujutust mõnest kohast kõige rohkem korrigeeris?

Vilnius.

Ma olin ühe korra elus Vilniusest läbi sõitnud ja mingeid erilisi mälestusi sellest ei olnud. Aga seekord vanalinnas ringi liikudes olin ma päriselt üllatunud. See oli nagu tõeline Euroopa linn, turistile väga mõnus koht.

Õhtul tulevad inimesed välja, kohalikud istuvad, ajavad juttu, söövad ja joovad. Kella kümne paiku pannakse kohad kinni ja inimesed lähevad koju, aga need tunnid kuuest kümneni nad lihtsalt naudivad.

Ma käisin hiljem veel korra Vilniuses, et kontrollida, kas see, mida ma kiirelt nägin, vastab ikka tõele. Vastab küll. Soovitan Vilniusesse minna.

Varssavis oli sul seevastu tunne, et nüüd olete päriselt kuhugi välja jõudnud.

Jah, Varssavis tuli selline metropoli tunne. Need suured vaksalid ja kogu see linnapilt – vaatad silte ja mõtled, kuhu ma nüüd minna tahan.

See oli natuke nagu saabumine suurde lennujaama: äkki on sul tohutult valikuid.

Ja sinna juurde täiesti teistsugune Varssavi – pühapäeva hommik, peaaegu tühi linn ja vana piimasaal. Menüü oli hiiglaslik, püüad Google’i abiga aru saada, mida tellida, ja siis saad seina sees olevast august kätte väga lihtsa, odava ja maitsva toidu. Sa näed, kuidas neli naist kuuma pliidi ümber askeldavad. Väga ehe koht.

Aga linn, kuhu sa oleksid tahtnud kõige kauemaks jääda?

Ilmselt Viin. Oled seal viis tundi – vähe. Oled kaks päeva – ikka vähe.

Seal tahaks veel olla ja siis linnast välja sõita. Viin oli kuidagi väga terviklik kogemus: arhitektuur, ajalugu, toit, muusika, trammid, kogu see tunne.

Üks minu jaoks erilisemaid hetki oli õhtul veiniistanduses Viini servas. Sõitsime trammiga lõpp-peatusesse, sealt läks tee üles mäele ja lõpuks avanes vaade üle linna. Omanik ja veinimeister oli ise kohal, suupisteid tegid Michelini tähega kokad.

See vaade Viinile oli ikka väga-väga ilus.

Te pidite Austrias algse plaani järgi minema veel Arnold Schwarzeneggeri radadele. Kui Arnold nüüd teie Austria-osa vaataks, kas ta kiidaks heaks?

„I’ll be back,“ ütleks ta võib-olla. Aga ma arvan, et ütleks ka: tublid mehed. Käisite, tutvustasite Sacheri kooki, sõite Viini šnitslit ja jõudsite imelisse veiniistandusse, kust avaneb vaade Viinile. Ning muidugi – trammiga on Viinis ka tore sõita.

Ma arvan, et ta võiks rahule jääda.

Austriast pidi siis tulema maaliline öörong Veneetsiasse.

Tuli küll. Kaks tundi hiljem.

Mingi tehniline probleem oli, vist ei saadud ühte vagunit õigesti külge. Siinkohal Arnold ilmselt ütleks, et see ei ole võimalik, et Austrias rongid hilinevad.

Lõpuks saime öörongi peale. Magamisvagun oli kõige lihtsam variant. Kuna jalgpalli MM käis, vaatasime operaatoriga veel öösel jalgpalli ja saime kõvasti pärast südaööd magama. Hommikul kuue paiku hakkas trall pihta ja meile toodi paberkotiga hommikusöök: kaks kuklit, midagi moosi või või moodi ja lahustuv kohv.

See oligi vist minu elu kõige kiirem Veneetsia-reis.

Kõige kiirem – pärast seda, kui olid Tallinnast sinna mitu päeva rongidega tulnud?

Jah, sest Veneetsias endas oli meil üks päev.

Panime kohvrid jaama hoiule ja läksime. Päike küttis, turiste oli tohutult, biennaal ootas. Püüdsime sellest päevast võtta maksimumi. Käisime biennaalil, sõitsime veetaksoga ja meil oli kohalik, kes näitas kohti, kuhu turistid väga ei satu. Näiteks umbes poole meetri laiust tänavat ja üht silda, kus käsipuid ega tõkkeid ei ole.

Aga Veneetsias saad väga hästi aru sellest, kui erinev võib olla üks ja sama linn. Kui oled keskuses miljoni inimesega koos ja sulle trügimine ei meeldi, on ebamugav. Lähed kõrvaltänavatele ja saad hoopis teise kogemuse.

Kas kusagil seitsmenda rongi ja järgmise ümberistumise vahel tuli hetk, mil mõtlesid, et maailmas on normaalseid töökohti ka olemas?

Ei. Võib-olla annab energiat just teadmine, et see saab läbi – seitse päeva, kümme päeva või mõnikord üksteist. Lõpuks jõuad sihtpunkti ja kogemus on olemas.

Aga sellele reisile andis energiat teadmatus. Sa lähed järgmisse linna, järgmisse rongi. Kes seal on? Mis sind ootab?

Paberi peal on üks asi. Sa võid internetist pilte vaadata ja arvata, milline koht välja näeb. Aga kui lõpuks sinna jõuad, on kõik teistsugune. Inimesed on teistsugused.

Kui sa lähed selle looga kaasa, avanevad asjad hoopis teisiti. Tuleb lasta teekonnal ennast üllatada ja võtta sealt need viljad, mida stsenaariumisse ette kirjutada ei saagi.

Kui pärast Tallinnast Veneetsiasse sõitmist tohiks kogu hooaja kokku võtta ühe praktilise reisitarkusega, siis mis see oleks?

See on üks matkamehe tõetera, mille me operaatoriga paika panime.

Kui sul on tualett, siis kasuta seda.

Kui sul on söökla või söögikoht, siis söö.

Ja kui sul on võimalus magada, siis maga.

Vaata saate treilerit siit

Artikkel ilmus esmakordselt Õhtulehe sisuturunduses septembris 2026