30.09.2026
Rail Baltica ehitus käib tänaseks pea 120 kilomeetril Tallinna ja Pärnu vahel ning lepingud on sõlmitud kogu Eesti raudteeosa rajamiseks. Ehitusega seonduvalt töötab siin mitu tuhat eestimaist ja rahvusvahelist eksperti, spetsialisti ning töömeest. Raudtee saab lubatud ajaks valmis, aga mis pärast seda saab ning kas suudame omandatud kogemuse ka pikaajaliselt väärindada, küsiba Rail Baltic Estonia juht Anvar Salomets.
Raudteeklaster võiks olla inseneeria hariduse üks veduritest
Üks mõte, mis eeldab koostööd riigi, erasektori, ülikoolide ja erialaliitude vahel, on raudteeklastri loomine, mis koondaks süsteemsemalt eri osapoolte raudteealase võimekuse. Küsimus on selles, kas laseme Rail Baltica arendamisel tekkival kogemusel pärast ehituse lõppu koos projektidega laiali valguda või muudame selle Eesti ettevõtete püsivaks võimekuseks. Rail Baltica mõõtu projekti tegelik mõju ei pea ega olegi üksnes uus raudtee. Selleks on ka ettevõtete ring, kes suudab tulevikus oma teadmisi ja kogemust eksportida ning osaleda raudteearendustes Põhjamaades, Euroopas ja kaugemalgi.
Esimene algatus raudteeklastri ellu kutsumiseks on idanema pandud, nüüd on oluline, et suudaksime sellesse kaasata Eesti ettevõtete parima võimekuse kogu raudtee väärtusahelas. Meil leidub juba praegu tugevaid ehitus-, tehnoloogia-, elektroonika-, automaatika- ja küberturvalisuse valdkondades tegutsevaid ettevõtteid, kuid seni ei ole neid piisavalt vaadatud just raudteetööstuse kontekstis. Klaster ei tähendaks tingimata uut organisatsiooni suure kontori ja administratsiooniga. Selle väärtus oleks eelkõige koostöö loomises, mis suurendaks kohalike ettevõtete konkurentsivõimet ja ekspordivõimekust ning annaks riigile Rail Baltica tuules ühtlasi ka soodsa referentsi globaalse raudteetööstusega seotud välisinvesteeringute Eestisse meelitamiseks. Euroopa raudteetööstuse katusorganisatsiooni UNIFE poolt tellitud uuringu järgi oli sektori väärtusahela keskmine aastamaht aastatel 2021 – 2023 üle 200 miljardi euro aastas ning septembris avaldatavas uues uuringus prognoositakse mahuks tõenäoliselt juba pea 250 miljardit. Sellest turust võiksid osa saada nii Eesti ettevõtted kui ka riik läbi välisinvesteeringute.
Kompetentsi laialivoolu asemel tuleb see enda kasuks pöörata
Samal ajal tuleks rööbaste, sildade ja terminalide rajamisega paralleelselt juba praegu mõelda, milline on ühenduse pikem mõju ning kuidas suudaksime saadud kogemusest maksimumi välja võtta. Raudteed ei saa rajada ega ka käigus hoida üksnes projektipõhise teadmisega. Vajame selleks väga erineva kompetentsi ja põhjaliku kogemusega insenere, projekteerijaid, ehitajaid, süsteemide integreerijaid, liikluskorralduse ja ohutuse eksperte ning spetsialiste, kes tunnevad läbi ja lõhki tänapäevase raudtee tehnoloogiaid. Neid inimesi ei ole võimalik vajaduse tekkides üleöö juurde tellida ega sellealaseid teadmisi kiiresti õpikutest omandada.
Seetõttu tuleb Rail Balticat mõnes mõttes käsitleda ka kui Eesti raudteealase kompetentsi arenguprogrammi. Täna projektiga töötavad rahvusvahelised alliansid toovad Eestisse teadmisi, mille omandamiseks kuluks tavaolukorras aastakümneid. Kohalikud ettevõtted saavad osaleda keerukate rajatiste projekteerimises ja ehitamises, õppida rahvusvahelist projektijuhtimist ning töötada Euroopa standardite ja uute tehnoloogiliste lahendustega.
Mitmed Rail Baltica lõigud vajavad väga nõudlikke insenertehnilisi lahendusi, mis on üle kantavad kogu Kesk-Euroopa ja Põhjamaade taristu ehitusse. Näiteks on Soodevahe liiklussõlm Harjumaal, kus kolmel tasandil ristuvad erineva laiusega raudteekoridorid ja tee ning lahendust mõjutavad kõrge põhjavesi, keeruline pinnas ja vajadus hoida piirkonna liiklus pidevas toimimises. Samuti nõuab keerukaid lahendusi raudtee rajamine rabas, kus on vajadus kasutada vaiadele toetuvat rabaplaati, mille ehitamine ei nõua ainult kohalike olude tundmist ja tehnilist taipu, vaid ulatuslikke teadmisi analoogsete projektide eripäradest ja maailma praktikatest.
Erasektor saab olla teadusasutustele senisest suurem tugi
Ehk siis eeldused raudtee ehitamise teadmiste kogumiseks, arendamiseks on olemas, nüüd on küsimus, kuidas see laiemalt majandusse üle kanda. Kahtlemata ei piisa ainult raudtee ehitusega seotud ettevõtete võimekusest neid teadmisi hoida või teadusasutuste õppekavade täiendamisest, peame lähenema süsteemsemalt.
Esmalt on vaja senisest teadlikumat koostööd haridusasutuste, ettevõtete, erialaliitude ja avaliku sektori vahel. Nagu varem ka teiste ekspertide poolt on välja toodud, siis meie inseneeria õppekavad on juba täiendamisel ning saanud viimaste aastatega ka olulisemalt värskema sisu. Teine ja täiendav võimalus on teadmisi kinnistada ja arendada ka lühemate n-ö õpiampsude ja rahvusvaheliste kogemuste vahetamise kaudu.
Oleme ise Rail Baltic Estonia tiimiga arutanud mõtet suvise raudteeakadeemia loomiseks, mis võiks anda tänasele formaalharidusele täiendava ja rahvusvahelise mõõtme. See ei tähenda uut õppeasutust, vaid koostööplatvormi, mis ühendab olemasoleva tehnilise hariduse, ettevõtete praktilised vajadused ja rahvusvahelise oskusteabe. On selge, et tänase noore jaoks ei tule oma tuleviku sidumine raudteesektoriga just loomuomaselt – väljundit ja väljavaadet on sektoris piisavalt, kuid puudub süstemaatiline lähenemine, mis aitaks noorel selleni läbi hariduse jõuda.
Rail Baltica ehitus annab ka võimaluse kasutada objekte praktikabaasi ja projektipõhise õppe keskkonnana. Noored insenerid saavad võimaluse töötada koos kogenud rahvusvaheliste ekspertidega ning ettevõtete spetsialistid täiendada teadmisi päris projektides. Just nii kandub oskusteave edasi.
Kolmandaks tooksin välja seni vähe tähelepanu saanud regionaalse arengu ja majandusmõju mõõtme. Uute algatuste ja sammudega ei tohiks ära unustada raudtee sidumist kohaliku arengu ja ettevõtlusega. Uus ühendus mõjutab investeerimisotsuseid juba enne esimese rongi väljumist. Mitte ainult Tallinnas, vaid ka Kohilas, Järvakandis, Tootsil ja Pärnus sõltuvad mitme arenduse ajastus ja ulatus sellest, millal muutub uus taristu füüsiliselt nähtavaks ja selle valmimine piisavalt kindlaks.
Näen, et omavalitsused võiksid veelgi teadlikumalt käsitleda raudtee tulekut kohaliku teadmuse, ettevõtluse hooandjana. Mitte 2030+, vaid juba täna tuleks koondada ettevõtjad, maaomanikud ja arendajad, koguda ideid ning mõelda läbi, millist ettevõtlust ja teenuseid võiks ühendus piirkonda tuua, kuidas seda omakorda piiri taha viia, aga samuti, kuidas luua Rail Baltica tuules sobilik platvorm välisinvesteeringute ligi tõmbamiseks. Kohalikku kasu ei loo jaamahoone iseenesest, vaid selle ümber tehtavad otsused.
Seega näen, et ehituse edenemise ja ühenduse liikuvusmõju kõrval peame juba täna otsima lahendusi ja analüüsima, kuidas tekkivaid teadmisi, oskusi ja koostöökogemust edasi arendada ja tulevikuks ära kasutada. Rail Baltica annab Eestile võimaluse teha korraga kaks suurt sammu. Esiteks rajada ühendus, mida vajavad meie inimesed, majandus ja julgeolek. Teiseks kasvatada põlvkond inimesi ja ettevõtteid, kes oskavad tänapäevast raudteed projekteerida, ehitada, juhtida ja edasi arendada ning sellest sündivat kasu majandusse suunata ka tulevikus. Seega võiks püüda seda võimalust koos erasektori, ministeeriumite, omavalitsuste ja ülikoolidega ka tänasest märksa laiemalt ära kasutada.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
