30.05.2025
Siim Kallase kõne Mobiilsuskonverentsil 2025 Tallinnas, 29. mail Von Krahli teatris.
Tõepoolest – milleks? Ja kes on need “meie“? 19. novembril 2013 kiitis Euroopa Parlament heaks üheksast koridorist koosneva strateegilise transpordivõrgustiku rajamise. Austerlane Jörg Leichtfried ütles oma kõnes: “Ma olen alati veendunult olnud kõige vastu, mida volinik Kallas teeb. Ta on liberaal ja töörahva vastane. Aga täna ma ütlen – suurepärane! Well done! Kiitus Komisjonile ja volinik Kallasele!“
See on mul siiamaani meeles. Nii nagu on meeles see halvakspanu, põlgus, eitus, viha, rahuolematus, millega Euroopa transpordivõrgustiku, sealhulgas Rail Baltica kiirraudtee, loomise võttis vastu Eesti avalikkus.
Loodi Rail Baltica vastane rahvaliikumine. Tänaseks on see vaibunud. Valitsused on järjekindlalt viinud ellu Rail Baltica projekti Eesti osa, kuigi sellele teele on kõigest jõust üritatud igasuguseid takistusi püstitada. Minu suur austus kuulub nendele ametnikele ja töötajatele, kes on teinud ja teevad selle projektiga igapäevatööd, visalt, alla andmata.
Rahvaliikumised ühisnimega “vastu“ liiguvad ühelt suurobjektilt teisele. Nursipalu, tselluloositehas, kanafarm, tuulepargid.
Kelle projekt on Rail Baltica?
Te vaadake “Aktuaalset Kaamerat“ ja te veendute iga päev, et Euroopa ei ole “meie“. Euroopast räägitakse kolmandas isikus. Euroopa on “nemad“. Kes ei tee midagi nii, nagu meile meeldiks.
Ja Rail Baltica on siis järelikult justkui “nende“ projekt.
Juba alates 19. sajandi keskpaigast otsisid eesti „rahva juhatajad“ (nii kutsuti Jannseni, Jakobsoni, Hurta, Koidulat) tasakaalu kahe suurrahva – sakslaste ja venelaste vastandlike allutamispüüdluste vahel. On jäänud ainult üks rahvas, kes ikka tahab meid endale allutada – Venemaa. Ainult üks. Ja meie raudteevõrk on vene laiusega – 1520 mm. See pole juhus. Meie raudteevõrk on täna osa Venemaa terviklikust raudteevõrgust. Osaks Venemaast kui tervikust ja osa Venemaa mõjuvõimust.
Kas Euroopa on kui tervik, mille osa on Eesti, või Venemaa on see tervik, mille provints on Eesti?
Täna on selge, et Venemaa agressiivse imperialismi (mis ei kao kunagi) vastu saab seista Euroopa kui tervik.
Selge on, et Venemaa teeb kõik võimaliku, et selle raudtee ehitamist takistada ja aeglustada. Nende jaoks on see põhimõtteline küsimus. Ja neil on arvestatav hulk mõttekaaslasi ka meie maal.
Ükski tänane Euroopa riik ei tule tänastes suurtormides toime üksi. On vaja koostööd. Koostöö ehitamist alustati 1950.aastal Jean Monnet’ juhtimisel, kui otsustati ühendada Saksa ja Prantsuse rasketööstus, tol ajal sõjalise võimsuse alus. Täna ühendatakse energiavõrgustikku, julgeolekupoliitikat, kaitsetööstust, ja veel palju muid valdkondi.
Transpordivõrgustik on üks tähtsamaid, sellega on alustatud 1960ndatel aastatel ja paratamatult sellega ka jätkatakse. Soovi korral võivad Eesti taolised ääreriigid välja jääda. Nii nagu mulle ütles südamekirurg vastuseks minu küsimusele “kas suurt südameoperatsiooni on ikka vaja?” – ei ole vaja, te võite ju elada. Sain aru. Operatsioon toimus.
Johann Köler, Carl Robert Jakobson, Friedrich Reinhold Kreutzwald olid kõik vene orientatsiooniga.
Rahvas ei armastanud eriti Jakob Hurta, intellektuaalset liidrit, kes juhtis „kirikherrade parteid“, kes rahvuskultuuri loomise kõrval üritas eesti rahvast pöörata Euroopa poole.
Jakob Hurt pidas esimesel üldlaulupeol 20. juunil 1869 suure kõne. Tal oli eesti rahvale mitu soovi.
“Esiteks, kasvatatagu ja arendatagu üldisest tulust arusaamist, sest see on eestlaste seas puudulik. On midagi üldist ette võtta, siis on enamasti 10 meest vastu ja vahest 2 asja poolt. Suurem hulk küsib, mis saab mulle sellest kasu. Mõeldagu rahva kasu peale.“
Rail Baltica on kallis suurprojekt. See ei ole vaeste toetamise sotsiaalprojekt, millest paljudele jagub väike kopikas. Eesti avalikkuses on palju neid, kes tahavad, et raudtee oleks odav, pigem tasuta ja sõidaks sinka-vonka läbi Eestimaa ning peatuks iga küla juures.
Inimestel on illusioon, et üleeuroopaliste suurprojektide, ka meie oma kaitseväe baaside, meie uute tehaste vastu olemine, on rahvuslikes huvides. Ühtegi puud ei võeta maha, ühtki mustanahalist sõdurit ei kõnni siin ringi, tuulepargi propeller ei pöörle. Eesti ei tohi muutuda. Kõik peab olema nii, nagu vanasti. See hoiab ka ära hirmu, et äkki saavad teised, lätlased, leedulased, kogu projektist rohkem kasu kui meie.
Mis takistab transpordi suurvõrgustiku välja ehitamist paljudes riikides, sealhulgas Baltikumis?
Rahvuslikud huvid, mis asetavad omad huvid kõige ette ja katsuvad teiste arvel mingit ükskõik kui väikest kasu lõigata.
Kuidas nendest üle saada?
See on Euroopa projekt ja selle elluviimiseks on vältimatu Euroopa Liidu jõuline juhtimine. Vaja on raha, aga mitte ainult. On vaja rusikat, millega põrutamine sunnib kõiki riike tegema seda, mida need riigid ise on kokku leppinud.
Paljud Eesti liidrid on unistanud piiridest suuremast Eestist. Aeg-ajalt me oleme ulatunud piiridest kaugemale – kord on see e-maailm, kord Ukraina toetamine.
Rail Baltica on just see projekt, mille abil Eesti ulatub piiridest kaugemale ja ühendab meid mitte ainult rööbastega, vaid ka sümboolse tähendusega Euroopaga.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
1
1
6
