AIVO TAKIS
Estravel ASi juhatuse liige
Eesti Turismifirmade Liidu asepresident


Rail Baltica on eluliselt vajalik meie hotellide, restoranide, turismitalude ja elamuskeskuste püsimajäämiseks ning uute tekkimiseks.

Juba viimased kaks aastat on Eesti reisi- ja turismisektor olnud varjutatud halbade uudiste ja pessimistlike meeleoludega. Käibed on drastiliselt vähenenud, töötajatest kolmandik koondatud ja netokahjumid mitu korda suuremad kui riiklikuks toetuseks eraldatud summad. Seepärast on mul väga meeldiv tõdeda, et vähemalt ühe asjaga läheb meil hästi ja plaanipäraselt – kaasaegse raudteeühenduse loomisega Euroopasse. See on asi, mille üle ma eestlasena uhkust tunnen ja mida ma ei jõua ära oodata. Kujutan tihti vaimusilmas ette, kuidas lähen suurde ja ilusasse Ülemiste terminali, mille ametlikuks ja suupäraseks nimeks on pandud Euroopa terminal (loodan väga, et nii juhtub). Kuidas ostan poodidest viimaseid vajalikke asju ja joon head veini aatriumi kohvikus. Kuidas astun rongi, mis särab puhtusest ja õhkab mugavusest. Ja kuidas kihutan vaikse sahina saatel Pärnusse, Riiga või Kaunasesse. Minu firmal on kontorid kõigis neis kohtades ja just tänu sellele maailmaklassi rongile saavad meie töötajad lõpuks ometi üksteise juures seeriapiletiga tööl käia – kasvõi iga päev, kui vaja.

Kirglik reisihuviline Aivo Takis tänavu novembris Poolas Wroclawi vanalinnas, kuhu tulevikus mugavalt Varssavi kaudu rongiga saab.
Kirglik reisihuviline Aivo Takis 2021. aasta novembris Poolas Wroclawi vanalinnas, kuhu tulevikus mugavalt Varssavi kaudu rongiga saab.

Iga kord, kui kuulen, et keegi sõdib Rail Baltica projektile põhimõtteliselt vastu või tahab seda muuta igas külas peatuvaks trammiks, ei jõua ma ära imestada nende inimeste lihtsameelsust. Alguses lausa pahandasin nendega, kuid nüüd püüan mõistev olla. Sest tegelikult saan ma ju aru, et osa inimesi ongi alati kõige uue vastu ja et sellised oleme me eestlased olnud muinasajast peale. Ega eesti talupojadki vabatahtlikult oma suitsutaredele korstnaid ei ehitanud ega välikäimlaid rajanud, rääkimata kooliharidusest. Palju hingelähedasem oli ju end suitsuvinguga tappa ja võpsikus kakal käia. Ning lapsed kooli asemel kohe talus tööle panna. Need ja paljud muud muudatused tulid meie esivanemate ellu mitte maarahva soovil, vaid mõisnike ja kiriku sunnil ning pikkade hammastega. Minu jaoks on Rail Baltica ümber käiv kemplemine samalaadne asi, lihtsalt teises juriidilis-eetilises keskkonnas.

Rail Baltica annab uue tõuke Eesti turismile

Küsin Rail Baltica vastalistelt alati ühte asja: „Kas sa Lääne-Euroopas oled pikamaarongidega ringi sõitnud?” Praktiliselt mitte keegi neist ei vasta jaatavalt. Minu soovitusele minna ja vaadata, kuidas seal asi käib, vastatakse tavaliselt nii: „Mina elan siin ja mul pole vaja kuskile rändama minna, mine ise, kui tahad.” Jah, mina tahan tõesti. Ja vaikiv enamus eesti rahvast tahab ka. Aga mis meie turismisektorile meie endi reisisoovidest veel palju tähtsam on – see on välismaalaste soov siia tulla ja meie juures oma raha kulutada. Rail Baltica suurendab minu hinnangul Eestisse jäetava turismitulu netomahtu vähemalt kahekordselt, võrreldes sama keskkonna ja perioodiga, kui Rail Balticat ei oleks. Ainult Eesti pärast tulevad siia mõned üksikud inimesed väljastpoolt meie naabermaid. Kuid kogu Baltikumi avastamiseks kaasaegse rongiga tuleksid kohale paljud. Eriti sealt, kust neid enne pole tulnud. Seepärast on minu arvates just see projekt eluliselt vajalik meie hotellide, restoranide, turismitalude ja elamuskeskuste püsimajäämiseks ning uute tekkimiseks.

Minu seisukoht on lihtne: kui oled Eesti patrioot, siis toetad Rail Balticat. Kui ei ole, siis sõdid vastu.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti ja arvamusi.